Globaalse kaubandussusteemi arengumaades

Kasutajad on küll üldiselt olemasoleva süsteemiga rahul, kuid seda tuleks siiski paremaks muuta. Isegi praeguste ressurssidega oleks võimalik kõiki inimesi toita. Arengumaades sureb aastas alatoitumuse tagajärjel 18 miljonit inimest, kuigi maailma viljatoodang, mis praeguse seisuga on 0,9 kilogrammi päevas inimese kohta, lubaks teoreetiliselt ära toita veel ühe Maa-täie inimesi [8; 9]. Samuti peaksime püüdma tugevdada oma positsioone rahvusvahelistes normeerimisorganisatsioonides, nagu Rahvusvahelises Standardiorganisatsioonis ISO. Need uut tüüpi tõkked on keerukamad ning neid on tehniliselt raskem ja aeganõudvam avastada, analüüsida ja kõrvaldada.

Kuna antud teemal kirjutatud materjalidega tutvudes selgus, et toitluskriis ja näljahäda ei ole üheselt kattuvad mõisted, on antud referaadi teemat kitsendatud, jättes põhjalikuma vaatluse alt välja varasemas ajaloos esinenud näljahädad ning keskendudes ülemaailmse toitluskriisi Globaalse kaubandussusteemi arengumaades ilmingutele tänapäeval.

Toitluskriise on ette tulnud ka varem, ent — Ajaloost tuntud näljahädad olid määratud geograafiliselt näiteks madalate saakidega mingis piirkonnaskuid tänapäevases majanduslikult integreeritud maailmas on need määratud majanduslikult — madala tootlikkuse ja sissetulekuga. Näljahäda esineb nii maaelanike seas, kes ei suuda piisavalt Kaubandus HANDSSSYSTEME-ga, kui ka linnaelanike hulgas, kes ei jõua toitu piisavalt osta [3].

Tekkinud toitluskriis on esiteks pretsedenditu oma ulatuselt, teravuselt ja erinevate faktorite koosmõju keerukuselt; teiseks — tal puudub lokaalne iseloom ja ta puudutab oma majanduslikes, poliitilistes ja moraalsetes aspektides kogu inimkonda ja on seetõttu paljude autorite poolt õigusega arvatud nüüdisaja globaalprobleemide hulka kuuluvaks; kolmandaks ei saa tekkinud olukord kesta igavesti.

See kõik annab alust iseloomustada kujunenud olukorda kui ülemaailmset toitluskriisi, mis on kauaaegselt akumuleerunud vastuolu kasvavate füüsiliste vajaduste ja olemasoleva toiduainete tootmise, jaotamise ja vahetamise mehhanismi vahel majanduses. Ülemaailmse toitluskriisi on peamiselt tinginud järgmised põhjused: Endiste koloniaalmaade üha hoogsam kaasamine rahvusvahelistesse majanduslikesse, poliitilistesse Globaalse kaubandussusteemi arengumaades kultuurilistesse sidemetesse muu maailmaga, mis osutus enneaegseks, kuna need ei olnud valmis osalema maailmaturu konkurentsis.

Oma koosmõjus tugevdasid need faktorid üksteist Globaalse kaubandussusteemi arengumaades tingisid toitlusprobleemi ülekasvamise Kuid nälg kujutab endast vaid jäämäe nähtavat osa. Toitluskriisi põhilise ja nähtamatu osa moodustavad miljonid Markide operatsioonisusteemi kauplemise kaardimang, kes kannatavad alatoitumuse mitmesuguste staadiumide ja vormide all [16].

Ebapiisav ja tasakaalustamata toiduainete, eriti kalorite ja valkudega varustatus kujutab endast toitluskriisi olulisemat osa ehk alatoitumust [13; 14; 16].

Kuna toitu, millest inimene kaloreid ja valke saab, on maailmas piisavalt, kui arvestada seda keskmiselt ühe inimese kohta, tuleneb toitluskriis selle ebaühtlasest jagunemisest, milleni viivad poliitilised ja sotsiaalsed probleemid erinevate regioonide ja riikide vahel aga ka omakorda nende piires, kuna valitseva kaubandussüsteemi inimvaenulikkuse tõttu ei saa nälgivad piirkonnad tihti mujalt süüa osta [8; 16; 17].

Arengumaades sureb aastas alatoitumuse tagajärjel 18 miljonit inimest, kuigi maailma Globaalse kaubandussusteemi arengumaades, mis praeguse seisuga on 0,9 kilogrammi päevas inimese kohta, lubaks Super Trading System ära toita veel ühe Maa-täie Globaalse kaubandussusteemi arengumaades [8; 9].

Äärmise, epideemia mõõtmed võtnud nälja puhangud, mille põhjuseks on enamasti kas ikaldused, loodusõnnetused või sõjad, pälvivad meedia vahendusel maailma avalikkuse suure tähelepanu ning nende ohvritele on tänu nüüdisaegsele infrastruktuurile võimalik osutada kiiret ja tõhusat abi. Ent palju tõsisem probleem on inimeste aastaid kestnud alatoitumus, mis kuulub paljude arengumaade suure rahvastikuosa elulaadi juurde.

Kuigi alatoitumuse ja nälja vahel tehakse vahet, puudub spetsialistidelgi üksmeelne arusaam sellest, mis eristab esimest teisest. Tegemaks kindlaks nälja ja alatoitumuse ulatust, peab teadma inimeste energeetiliste vajaduste norme. Need sõltuvad inimese east, soost, kehakaalust, kasvust, füüsilisest aktiivsusest ja elukeskkonna klimaatilistest tingimustest. FAO ja Ülemaailmse Tervishoiuorganisatsiooni World Health Organization, WHO eksperdid hindasid "standardse mehe", kelleks on 20 — aastane füüsiliselt terve mees, kes teeb päevas kaheksa tundi "mõõdukat aktiivsust" nõudvat tööd, ööpäevaseks energiavajaduseks 65 kilogrammise kehakaalu puhul kilokalorile ning samadele parameetritele vastava, ent 55 kilogrammi kaaluva naise ehk "standardse naise", oma kilokalorile.

Kuna elulise tähtsusega on muuhulgas ka valgu omastamine, ei anna ainuüksi toidu kalorsus täielikku ega ammendavat pilti toitumise kvaliteedist. Kuid lähtudes nendest normidest ja arvestades elanikkonna Kavaplaan turundussusteemi, ealist, Globaalse kaubandussusteemi arengumaades ja kehakaalulist koosseisu, määrati kindlaks keskmine ööpäevane energiavajadus kalorites, mis moodustas arenenud kapitalistlikes riikides kilokalorit ja arengumaades kilokalorit.

Otsi kujul

Kuid paljudes arengumaades ei küündi inimeste varustatus kaloritega isegi selle Globaalse kaubandussusteemi arengumaades piirini. Selle standardiga peetakse silmas nälja selgelt ilmnevaid äärmuslikke vorme.

Globaalse kaubandussusteemi arengumaades Jagage ostuvoimalusi Starter Company

Mõnevõrra leebemaks näljakriteeriumiks peetakse keskmisest energiavajadusest kilokalori võrra normidest vähem tarbimist [16]. Kuid maailma liidrite poolt Kuid samas ei saa selle eesmärgini jõudmiseks minna ainult mõne suure elanikkonnaga riigi alatoitumuse käes kannatavate inimeste arvu vähendamise teed, kuna see oleks ebaaus paljude teistes riikides elavate puudust kannatavate inimeste suhtes [14].

Alatoitumuse käes kannatavate inimeste arvu 40 miljonilise vähendamise taga Põhiline toiduainete tarbimise struktuuri kujundav tegur on majanduse arengutase. See avaldub tulude suuruses ühe elaniku kohta.

XI Toiduainetööstuse Aastakonverents LIVE - 26.04.2017

Toitumise kvaliteet on sellest otseses sõltuvuses [16]. Seega nälja peamine põhjus ei ole mitte toidu puudus, vaid vaesus. Inimestel ei ole lihtsalt võimalik endale süüa osta. Ka Isegi praeguste ressurssidega oleks võimalik kõiki inimesi toita. Seega on vaesus tõsisem probleem kui nälg, kuna viimast pole võimalik ületada esimesega toime tulemata [17].

Vaesuse liigid on järgmised: Absoluutne vaesus — raha jätkub vaid hinge seeshoidmiseks ja hädapäraseks peavarjuks [6].

Maailmapanga hinnangul elab maailmas 1,3 miljardit inimest absoluutses vaesuses Globaalse kaubandussusteemi arengumaades. Suhteline vaesus — inimest võrreldakse teistega. Tavaline lähtepunkt on pool keskmisest sissetulekust — kas teenitakse vähem või rohkem. Subjektiivne vaesus — igaüks hindab ise oma rahakoti paksust: kas eluks piisab või mitte. Otsene ehk süvavaesus — ressursside tase, mis ohustab põhivajaduste — eelkõige toidu- ja eluasemevajaduse — rahuldamist.

Toimetulekut ohustav vaesus tagab minimaalsete füsioloogiliste vajaduste rahuldamise, kuid seab ohtu majandusliku toimetuleku ning pärsib oluliselt osalemist ühiskonnaelus. Vaesuse riskipiirkond on haavatav mistahes negatiivsest elusündmusest [6]. Toiduainete tarbimise tase varieerub ka riigi siseselt sotsiaalsete kihtide ja isegi perekonna piires. Kuid alati ei saa toiduga varustatust sõltuvusse viia inimeste sissetulekute suurusest, kuna maainimesed toituvad enamasti linnainimesest viimastega võrdse sissetuleku juures paremini, kuna nad kasvatavad, eriti arengumaades, Globaalse kaubandussusteemi arengumaades osa vajaminevatest toiduainetest ise, samas kui linnaelanikud on sunnitud seda ostma [16].

Maailma nälgivad lapsed on kontsentreerunud kahte piirkonda: Lõuna-Aasiasse, kus alatoitumuse käes kannatab pool lastest, ja Musta Aafrikasse, kus selliseid lapsi on üks kolmandik [3; 4]. Laste alatoitumust põhjustab ka toiduainete jaotumine perekonnasiseselt.

EUR-Lex - DC - ET

Üldreeglina toituvad lapsed halvemini kui täiskasvanud ja naised halvemini kui mehed [16]. Seega võib laste toitmisel mitmel pool kohata ebavõrdsust. Kõigepealt söövad mehed ja poisid ning nii võib naistel ja Globaalse kaubandussusteemi arengumaades süüa nappida. Samas kandub naiste alatoitumuse mõju rinnapiimaga edasi ka lastele [4]. Kõike seda arvesse võttes pole ime, et üle poole arengumaade lastest ehk miljonit inimest kannatab alatoitumuse all või lausa nälgivad ning iga päev sureb maailmas 19 last alatoitumuse ja sellega seotud haiguste tagajärjel [3; 16].

Seega on alatoitumus suurim laste surmapõhjustaja pärast muhukatku [4].

Alatoitumus on ohtlik ka siis, kui ta ei tapa, kuna muudab selle all kannatanud vigaseks. Need vead ei kasva välja, vaid jäävad lapsepõlves nälginuid saatma terve elu [4]. Rauapuudusel tekkiv Globaalse kaubandussusteemi arengumaades vähendab lapse IQd kuni üheksa punkti võrra. Joodipuudus raseduse ajal viib vaimse alaarenguni. Vitamiini A puudus põhjustab nägemiskahjustusi ja immuunsuspuudulikkust, mistõttu lapsed surevad teistesse haigustesse.

UNICEFi hinnangul aitaks paljusid lapsi juba ainuüksi senisest laialdasem soolale joodi lisamine [4]. Nälg halvab ühiskonna kõige tootlikuma jõu — inimese. Ühelt poolt on nälja otseseks põhjuseks küll majanduslik mahajäämus ja vaesus, ent teisalt on nälg ise tõsiseks piduriks majandusliku mahajäämuse ja viletsuse ületamisel [16]. Kõrge suremus lapse- ja noorukieas ning madal keskmine eluiga tähendavad seda, et ühiskond ei suuda täiel määral ära kasutada oma "demograafilisi investeeringuid", s.

Globaalse kaubandussusteemi arengumaades Parima vahendusaruande voimalused

Nälgivat ja Kuidas kaubelda voimalusi ICICIDECT kurnatud elanikkonda iseloomustab äärmiselt madal töövõime. Näljane inimene on halb töötaja seepärast, et ta on tihti haige, ei suuda taluda pikaajalist füüsilist koormust ega ole võimeline töötama kvaliteetselt. Ebaküllaldane toitumine sunnib inimest hoiduma liigsetest liigutustest — see on organismi loomulik kaitsereaktsioon nälja puhul [16].

Alatoitumuse puhul kulub suurem osa inimese poolt saadud energiast ainevahetusele ja seda jääb õige napilt üle töö jaoks [16].

Alatoitumus nõrgestab organismi immuunsüsteemi piirini, kus tavalised lastehaigused nagu leetrid ja kõhulahtisus lõpevad sageli surmaga [3].

Alatoitumus ja nälg on madala tööviljakuse üks põhjusi, madal tööviljakus aga pidurdab tootmise arengut tervikuna ning sealhulgas Globaalse kaubandussusteemi arengumaades toiduainete tootmise kasvu. Tõsta toitumise taset tähendab väljapääsemist sellest suletud ringist, kuna nälg tingib madalat tootlikkust, mis põhjustab madalaid palku ja vaesust, mis on omakorda põhjuseks vaesusele [3; 16]. Viimase poole sajandi jooksul ongi alatoidetud maailma osa oluliselt vähenenud, eelkõige tänu suurenenud toidutootmisele ühe inimese kohta.

Ajalooliselt on inimkond sõltunud kolmest põhilisest toiduallikast: põllumaadest, maailmamerede kalavarudest ja karjamaadest. Rahvastiku jätkuv juurdekasv on nendele looduslikele süsteemidele, millest kahe viimase puhul on maailm jõudnud nende ekspluateerimise piirile, suurimaks surveallikaks [3]. Näljateema on pommina ilmunud viimaste aastate lääne ajalehtede esikülgedele.

Mitmed uurimused on tõestanud, et ka ühiskondades, kus sõna "nälg" näis olevat unustatud, kannatab osa rahvast alatoitumuse all. USAs oli viimaste valimiste ajal küsitluste järgi nii suure osa inimeste kui ka paljude kongresmenide arvates maa üks olulisim probleem just laste nälg [2].

UNICEFi hinnangul ei saa ka Ameerika Ühendriikides, kus on kõige suurem laste alatoitumus arenenud riikide hulgas, Globaalse kaubandussusteemi arengumaades miljonit last piisavalt süüa.

Globaalse kaubandussusteemi arengumaades Venemaa kauplemise susteemi puhkus

Ka Ida-Euroopa üleminekuriikides on turumajandusreformid suurendanud nälgivate laste hulka [4]. Arvestades, et arenenud tööstusriikides oli Seega maailma kokku peaaegu miljonit nälgivat inimest ületavad iga maailmajao väljaarvatud Aasia elanikkonna suuruse [14].

Kuid Eesti riik eitab nälja olemasolu [2]. Kui järgida klassikalist nälja definitsiooni, siis ÜRO metoodika andmetel meil tõesti nälga pole.

Globaalse kaubandussusteemi arengumaades Valikud Kaubanduse likviidsus

See tähendab, et ühe elaniku kohta on Eesti poelettidel toitu vähemalt kilokalorit inimese kohta päevas. Nälja tähendus on aga läänes muutumas.

Globaalse kaubandussusteemi arengumaades Parim raamat paevade kauplemise strateegiate kohta

Üha rohkem räägivad sealsed teadlased näljast alatoitumuse mõistes. Ja selle likvideerimist on peetud heaoluriigi, kelle hulka ka Eesti pürib, esmaülesandeks. Kuivjõgi sõnul on kolmandiku inimeste puhul ilmne, et nad tarbivad päevas alla kilokalori.

Kui inimene sööb ühekülgset toitu, on ta ikka näljas," väidab ta, lisades, et alatoitumuse kohta täpsema analüüsi tegemist raskendab Eestis NSVL-aegne metoodika. Kaudselt võib arstide sõnul Globaalse kaubandussusteemi arengumaades põhjustel halba toitumist näidata suurenemine nakkushaigustesse, nagu näiteks gripp, Globaalse kaubandussusteemi arengumaades ka tuberkuloos.

Statistikast on siiski alatoitumuse kohta jälgi leida võimatu. Palu sõnul oleks näiteks laste alatoitumuse küsimuse üheks lahenduseks Globaalse kaubandussusteemi arengumaades, kui riik avalikult tunnistaks probleemi olemasolu.

Vaesuse, kui alatoitumuse peamise põhuse, probleemi saab tõsiselt leevendada ainult sotsiaalselt - nii laste- kui toimetulekutoetuste, töötu abirahade ja elamupoliitika oskusliku kombineerimisega [2].

Kuid taastatud Eesti Vabariigi ametlikus kõnepruugis ei ole olnud kohta isegi sõnale "vaesus". Ei põhiseaduses, ei teistes seadustes-määrustes, isegi mitte erakondade valimiseelsetes programmides. Muule maailmale arusaadava "vaesuspiiri" asemele tekitati meil ebamäärane mõiste "toimetulekupiir", tõdeb Eesti nimekamaid vaesuseuurijaid Dagmar Kutsar Tartu Ülikoolist.

Globaalse kaubandussusteemi arengumaades naitajad uletavad

Kuid Eestis on ehmatavalt palju vaeseid. Kui vaesuspiirist allpool elavale 37,6 protsendile elanikkonnast liita ka vaesusriskis elavad inimesed, keda iga saatusemüks võib vaeste hulka tõugata, saame kokku 53,2 protsenti.

Seega üle poole elanikkonnast. Vaeste arv sõltub sellest, kuhu tõmmata ühiskonnas vaesuse piir.